Esmamuljed filmist?!

Nii, film nähtud ja kasutan võimalust suud paotada, õigemini klahve vajutada.

Lühidalt väljendatuna pakkus see film toredat meelelahutust. Oli meeldivat enesekriitikat ja -irooniat. Omamoodi mõnus oli vaadata tema Tallinnas toimunud sekeldusi. Seda enam et hägusalt mäletan kuidas SopalehtÕhtuleht ja netiuudised tema sekeldusi õhinaga rahva ette tõid (teate ju küll, rahvale vaja tsirkust jne).
Selles mõttes oli stsenaarium mõnusalt kirjutatud.

Naeruhetki ning kohati üle piiri minevaid kohti oli küllaga. Seda enam et "karaktereid elust" oli mõnus vaadata, alates rullnokast kuni hipideni. Sekka rohkem ja vähem tuntud meelelahutuse ja kollase ajakirjanduse staare.

Koržetsi mängitud seksuaalperverdist piimavedaja oli kindla peale minek, see kuidas naiivne Uuspõld vaikselt liimile võeti oli päris tore. Lüpsmise stseen kah muidugi, ning see mis edasi arenes. Naiivne linnapoiss pääses napilt biseksuaalsest grupiseksist.

Peielaud kuhu Jan sattus meenutas veidi Kivirähki Eesti Matust. Et alguses ei saa vedama ja pärast kui alkoholi mõjul keelepaelad valla läinud, siis ei tea kuhu peituda. Vana hea Dan Põldroos sai jälle hiilata. Ja muidugi mõned teised kah, see kuidas teises nooruses naised Janile silma peale panid sauna minnes oli päris tore vaadata. See kohmetus mis peategelast terve filmi ajal saatis oli selles stseenis eriti tabav.

Tõnu Kilgase Georg Ots oli võrdlemisi hästi õnnestunud ning sobis Jani vaimse madalseisu juures kui ratsionaalse, ent muinasjutulise karakterina. Ei olnud ka liiga moraliseeriv ega üleolev, mis oleks publikut võõristanud tegelaskujust.

Keset metsi kanepit suitsetav hipi oli naljakas, veidi kahtlen kas päris niisugust inimest võimalik Eestist leida aga vaataja lõbustamiseks sobis hästi.

Mirtel Pohla, Juhan Ulfsaki hipipaar oli hea näitlejatöö. Küllap minu isiklik eelarvamus, aga jällegi on tunda 80.-te aastate USA hipi road movie´de paroodiate mõju. See selleks, koht kus Ulfsaki karakter (ei mäleta mis see nimi pidi olema) oksendab, on nii labaselt naljakas ja ka see kus ta tunnistab et tegelikult on palju rraha investeerinud sellesse suhtesse ning tegelikult vaevleb keskeakriisis ja kardab et Uuspõld naise talt üle lööb. Jällegi koht kus kõhtu kõveraks naerda.

Võrno oli suht hea, muidugi kõige etem oli temale võlgu jäänud allhankija kes pidi pimedas kuuris puid lõhkuma niiviisi võlga tagasi teenides. Tuletas meelde ühte tegelast elus enesest (auto24.ee foorumis, kes väitis et oli oma vara lõhkunud tatika nädalavahetuseks tööle pannud. Noh, nii muuseas oli relva näidanud, vastutusest ja võla tasumisest rääkinud aga põhimõtteliselt oli ju õige poiss.

Sõjaväega seotud lõik nende toredate, taibukate ajateenijatega oli hästi tehtud, närvihaige sõduriga ning kõigile äratundmisrõõmu pakkunud Laari teisikuga (eriti stseen kus gaspadin Savisaare pilt saab värvilätakaga pihta). Miks keerati alguses peaaegu realistlikult tundunud õppus kommertslikuks paintballi ürituseks on omaette küsimus, ju siis oli stsenaariumi arengu huvides nii kasulikum.

Peoseltskond oli huvitav. Tuntud šlaagritähed ning muidu tavapärasest huvitavamad tegelased. Panomees Erich Krieger "ma olen 200 naist nende prillidega maha võtnud" oli ikka tase omaette. Juba see juustune naeratus mis tal "Laulge kaasa" üritusel kitarrimängu simuleerides näol oli, tuletas meelde erinevaid eluvendi paljudest filmidest (ntx Johnny Bravo). Kes iganes see prillidega Vene laulja oli, Keskerakonna liige ka kindasti, vat see oli oma imala naeratusega omas elemendis. Et homotemaatika sobib taolises filmis, siis oli õigel kohal Linnar Priimägi kes vaikselt Ulfsaki tegelaskujuga liini ajas (ei tule meelde tegelaskujude nimed, mis teha). "Parem must minevik, kui lilla tulevik" oli jällegi hästi meeldejääv ning nagu hiljem selgub, tabava irooniaga ütlus. Kes näinud filmi, see teab.

Sille Suttingu mängitud tibi oli hea, pornostaari meigi ja tekstiga esinedes läks see hästi kokku imidžiga mida igasugu seltskonna ja meditsiiniajakirjad temast ja Triin Tulevist loonud on. Nii et taaskord, ninanips neile ajusaagimitele tagasi.

Teatud mõttes oli Toomas Henrik Ilvese dialoogis puudu koomilisest pöördest ehkki pidigi olema stseeniga kus peategelane mõtleb elu üle järgi on hetkeks tõsine.

Adavere tuuliku kõrtsis kus Jan kohtub kummalise ajakirjanikuga (kas varjatud vihje Sopalehele?) on näha ka Maimiku cameo baarmenina ning kummaline paarike. Kus naine on üle vindi keeratud halaja ning topeltlõuaga prill räägib eriti humoorika hääldusega eesti keelt ning mõlemad oma groteskse välimuse, libeda jutu ning varjatud motiividega pakub äratundmisrõõmu Rasvaliidu liikmeskonnast. Mõelge natuke selle peale...
Hea et oli ära näidatud Laevas asuv Alexela tankla oma Hollywoodi sildiga, see silt oli millalgi juba ära lagunenud.

Õndsa naeratuse saatel mootorrattal kaasreisijana jõudis Jan siiski Tartusse, maabus Vanemuise ees ja jõudis isegi enam-vähem õigel ajal hoonesse. Samas jäetakse finaal kuidagi lahtiseks.

Meeldis et dialoog oli vaba olekuga, teatrinäitlejad on filmis tihti ülepingutatud intonatsiooniga ning pilt jääb liialt toppama, nii et dialoog jääb kunstlikuks. Sel filmil seda häda polnud. Monteeritud oli film hästi ning stseen maanteelt kus Georg Ots õhku kirjutab ning tema juustes ämblik ringi seikleb oli hea koht. Kui paljud vaatajad mäletavad pärast seda A-tähte ja ämblikku? Kindlasti on neid rohkem kui neid kes selle stseeni dialoogi mäletavad.

Üks asi mis ülalpool jäi mainimata oli see et kohati oli ropendamine natuke liiga räige. Võib ju öelda et süžeed arvestades oli see vajalik ning õigustatud ning lapsed ei ole selle publikuks oodatud, aga no kohati oli roppude sõnade kontsentratsioon liialt kõrge. Ju olen kaunishing või tegin vea et saali tulin ilma alkoholita, ikkagi tibake kraapis hinge kui tekstis iga kolmas sõna midagi roppu tähendas. Ropendamist oli peamiselt kõrvalliinides kus võiski vaja minna ausa elu kujutamise huvides et kasutatakse ka süsimusta huumorit. Minule näiteks see saunas räägitud neegri ja redise nali meeldis, Põldroosi särav esitus oli see mis päästis ära, mõni mannetum näitleja poleks suutnud seda välja mängida nii et see tunduks vaimukas mitte labane.

Mis veel? Need kes pole näinud, minge vaatama. See mis kuskil katketena levib speeyshare´s või muus p2p levilas ei ole võrreldav tegeliku filmiga. Film on hästimõjuv ning tõeliselt kaasaegne. Nagu ütleb lühitutvustus: siin on äratuntavaid avaliku elu tegelasi huumorivõtmes kui ka tegelasi kelle iseloomujooni paljud eestlased kannavad. Tempo on hea, teema arendus toimub kreisilt aga õigustab end. Kujud keda näete on kõik parajalt üle vindi keeratud aga seda enam naljakad. Ja Tartusse jõuab ta kah.